Noore naisena töökohapõhises õppes õhusõiduki hooldustehnikuks

Õhusõidukite hooldus on valdkond, mis pole sõltumata kestvast kriisist ja reisijamahtude vähenemisest kuskile kadunud, sest ka kaupu ei saa vedada lennukitega, mis on hooldamata. Eestis on kümneid hooldusettevõtteid, kuid õhusõidukite hooldust saab õppida vaid ühes kohas – Eesti Lennuakadeemias ning seda nii kõrg- kui kutsehariduse tasemel.

Õhusõidukite hooldustehniku töökohapõhise õppega alustati 2018. aastal. Jaanuaris lõpetas kutseõppe teise lennu õpilaste seas ainsa naisena ka Kristi Murumets, kes kuulis sellisest  õppevõimalusest programmiga juba liitunud kolleegidelt. Erialani jõudmine ei toimunud aga kohe. Kristi toob välja, et ta õppis kolm aastat tagasi ülikoolis turundust. „Mul polnud kindlaid eesmärke elus ja läksin õppima vaid selleks, et aega mitte raisku lasta,” ütles Kristi ja lisas, et tal ei olnud kunagi isegi mõttesse tulnud lennundusvaldkonnas töötamine, veel vähem mehaanikuna. Esimene kontakt Magnetic MROga (praegune töökoht) tekkis 2018. aastal ülikooli inseneeriapäeval, kust sündis otsus ettevõttesse turunduspraktikale minna. Kristi sõnul kulus Magnetic MROs aga vaid paar nädalat, et olla lennundusest täielikult lummatud ning just see ajendaski teda tööpõhisele õppele kandideerima.

Töökohapõhine õpe tähendab seda, et kolmveerand õppekavast moodustab praktika töökohas ja ülejäänud veerandi moodustab teoreetiline õpe. Praktilist õpet saab läbida, olles kas ettevõtte praktikant või töötaja – üldjuhul on mõlemad positsioonid ka tasustatud. Näiteks lennuakadeemia ja Magnetic MRO koostöö puhul oli Kristi samaaegselt nii õpilane kui töötaja. Töötamine ja õppimine käisid kahe aasta jooksul tihedalt käsikäes, kuid Kristi mainis, et oli ka vaba aega, mida ta kasutas maalimiseks ja laulusõnade kirjutamiseks.

Kristi on seisukohal, et töökohapõhine õppevorm oli tema jaoks ideaalne variant, sest kuigi tal puudusid teadmised lennukitest ja mehaanikast, oli ta siiski juba töökeskkonnas, ja oleks olnud mõeldamatu mitu aastat lennukitest eemal olla ning koolipingis vaid teooriat õppida. „Kõige rohkem meeldib mulle, et loengutes omandatud teadmisi saab kohe praktikas rakendada ja töö juures õpitu aitab kaasa teooria paremale mõistmisele – nii tekib teadmiste vahel tugev siduvus,” leiab ta.

Võib tekkida küsimus, kas ühel naissoost hooldustehnikul pole sellises mehises maailmas veider toimetada, sest traditsiooniliselt on lennundusega ja eriti selle tehnilise poolega seotud olnud mehed. Kristi end mehises seltskonnas kuidagi imelikult või teistmoodi ei tunne: “Isegi kui ma kõhklesin, kas see ala on ikka mulle, mõistsin üsna pea, et tegelikult saab iga naine õhusõiduki tehniku või avioonikuna edukalt hakkama.” Ta lisab, et tööl ega koolis ta end kuidagi kõrvalejäetuna või teistsugusena ei tunne.

Õpingute lõpetamisel sai Kristi A-kategooria baaskoolituse tunnistuse ehk ta saab teha piiratud mahus hooldustöid. Tulevikus plaanib ta läbida ka B1 ja B2 kategooria moodulid ning saada vastavad litsentsid, mis annavad õiguse teha hooldustöid kerekonstruktsioonidele ja süsteemidele (B1) ning avioonika- ehk elektroonikasüsteemidele (B2). Litsentseeritud õhusõiduki hooldustehnikule on aga avatud kogu maailm. Kristi soovitus on selge: „Igaüks, kel on huvi õppida ja pühenduda hooldustehniku eriala teadmiste omandamisele, soovitaksin sama teekonna ette võtta, et luua tugev alustala oma algavale lennunduskarjäärile“. Ühtlasi julgustab ta noori naisi lennundust õppima! Miks mitte?

Eesti Lennuakadeemias saab õppida õhusõiduki hooldust nii 4-aastasel lennundustehnika õppekaval, mille lõpetamisel saab kõrghariduse. Samuti poole lühemal 2-aastasel õhusõiduki hooldustehniku töökohapõhise õppevormiga õppekaval, mille läbimisel omandatakse kutseharidus.

Autor: Karine Mandel, Eesti Lennuakadeemia